Mul on alati vajadus kuhugi tormata. Mulle tundub, et paigal seistes jään ma kõigest ilma. Kõigest, mis maailmal mulle pakkuda on. Hetkel mulpole vajadust kuskile tormata. Ma tahaks lihtsalt puhata. Olla. Mulle päris meeldib see. Kui ka vahel on suts raskem, siis ma ei lase ikka ära seda positiivsust, mis mind viimasel ajal vallanud on.

Kui ma seisan bussipeatuses ja ootan järjekordselt hilinevat bussi, ma olen läbimärg ja külm vaikselt sööb mu varbaid, viib mu mõte mind vähemalt kaugele. Unistada võib

Maagilised asjad juhtuvad siis, kui sa neid kõige vähem oskad oodata.

Tunne, et sa peaksid olema õnnelik,
kuigi kõik sinu sees räägib selle vastu,
on nagu soov muuta loodust.
Tunnegi end õnnetuna ja ole kannatlik-
õnn saabub hiljem.

/ning ära joo see tee,
mis seest teeb soojaks nagu päikene


ma kardan talve

Ma ei tea veel, mis värvi on su silmad,
ma ei tea, mis värvi on su armastus,
ma ei tea, miks meil nii niisked ilmad...

Meie oleme kas lihtsad materialistid, kes ei mõtle üldse millegi üle, või me mõtleme jälle liiga palju ja lendame kuristikku. On vaja midagi, mis meid keset tühjust hoiaks, nii nagu taevakehadki keset tühjust ometi iseendaga tasakaalus on. On midagi vaja, teadmisest üksi on vähe...

Sügis 2009.
Ma avastasin endalegi üllatuseks, et viimane postitus oli eelmise aasta augustist. Ma lugesin kõik oma jäädvustused üle ja otsustasin nad kustutada.
Ma olen juba mõnda aega tahtnud siia midagi kirjutada, aga ma ei leidnud kunagi piisavalt innustust, et asju käima lükata. Korra vist isegi kirjutasin paar lauset, aga see tundus nii vale. Selliseid asju ei saa ennast sundida tegema. See peab ise tulema..

Mul on eneseväljendusega üldse viimasel ajal raskusi. Oleks nii palju asju öelda, aga justkui liiga vähe sõnu. Ma nüüd üritan.. tõesti üritan. Kui ma mõtlen, mis minu sees on praegu, mis tahaks välja pääseda, siis nagu polekski midagi. Pole mingit erilist rõõmu või kurbust, lihtsalt on . Mõnes mõttes mulle väga meeldib see n-ö "tühi tunne." Terve mu eksistentsi jooskul on arvatavasti üsna vähe olnud selliseid hetki, kui miski ei rõhu südant. Ma tunnen, et ma olen orbiidilt kadunud. Hõljun kuskil universumi lõpututes ruumides ja mõtisklen, mida ma siis ikkagi tahan.

Seniks mul ei ole suurt juttu. Tsau