Ooookei,
tänasel päeval siis sellised sõnad emalt: "Kui sa midagi alustad, siis pole ilus pooleli jätta..Paljud inimesed saavad ainult blogist infot sinu tegemist kohta niiet mine aga kirjutama" (Mõttes lisas ta sinna ka kindlasti sõna "rongatütar")
Jap, rongatütar,-sõber ja kõik ma olen, sest uskuge või mitte, koduigatsus on senimaani läbi põdemata. Ei saa kurta, et mul siin igav oleks
Nii..millest ma siis kirjutan
Seda te juba teate, et uisuliidu tähtsaid ninasid olen kohanud. Varsti peale seda, mõned nädalad tagasi, sõitsin rattaga saatkonda. Teekond oli ise päris naljakas.. nii vähemalt kolm korda oleksin auto alla jäänud. See asi on siin minusuguse lihtsa eestlase jaoks natuke "liiga peen'' -eraldi valgusfoorid, teed, parklad, vms. Igatahes kohtusin suursaadikuga ja selgus, et tema sugulane õpib siin samas samuti graafilist disaini. Kui hästi läheb, saame millalgi ehk kokku ja saan nõu küsida.
Paar nädalat tagasi käisin esimesel korralikul peol. On üks lahe koht "Kikker", mis tähendab hollandi keeles "konna". Seal käivad kuningliku konservatooriumi noored jämmimas n-ö, pillid seljas. Enne on kontsert ja peale seda vaba lava.. Ehk siis koht, kus kuuleb elavat jazzi ööläbi. Igatahes on mul nüüd palju uusi sõpru Leedust, Prantsusmaalt, Belgiast, Lätist, Ecuadorist jne, aga ühtegi hollandlast ma seal veel kohanud pole.
See nädalavahetus oli kiire. Reedel käisime Amsterdamis Islandi muusikapäevade gala kontserdil, kus esilaulja oli Tui Hirv. Muidugi üsna irooniline, et tuled nii kaugele ja siis ka on eestlased igal pool, aga see oli võimas.. Peale seda nägin reedest Amsterdami. Kontrastid olid tohutud- suurest ilust võikasse reaalsusesse. Nii üllatav, kui see ka polnud, emotsionaalselt jättis mind kurikuulus "red light district" külmaks. Neiud olid seal valdavalt kõik alles 18 saanud ehk siis arvatavasti üsna värsked tegijad tööturul..aga mis sellest ikka rääkida.. vb ainuke asi mis imestama pani, oli see, et kui ma esimest korda üksinda Amsterdamis käisin, siis suutsin terve selle aja laternate piirkonnast mööda kõndida..muidugi olin ma kergelt paranoiline ka ehk sihilikult ei tahtnud ennast kiusata
Üleeile käisin jälle Kikkeris. Peale seda läksime kambaga tantsima. Koht on üks linna kuumemaid niiet oli rahvast puupüsti täis, aga meil oli hästi tore, isegi kui tantsimisest midagi välja ei tulnud. Koju jõudsin kell7, hõlmad lahti, salli ja kinnasteta. Minu jaoks ongi siin juba suvi, linnud laulavad, lilled õitsevad
Eile käisime ka väljas, aga no okei..rohkem polegi vist
Koduigatsust mul pole, aga no teid ikka igatsen =)
Kallistan & cheers

Tervisi soojalt maalt!

Holland on soe. Täna ilm.ee´st lumiseid kodumaa linnu vaadates, võttis mul tibutagi nahale. Meil oli täna 12 kraadi sooja. Võiks arvata, et hollandlased hakkavad hommepäev talvekasukaid põletama.
Eleonoraga täna jalutamas käies, nägime mitut inimest päris t-särgi väel ja isegi keegi kuri peremees oli oma karvutu sfinksi kiisu päikese kätte toonud.
Viin teid siis kurssi viimaste sündmustega. Reedel sain näha, kui kirev see seltskond siin Haagis tõepoolest on. Urmo viis mu kohalikule turule, kus müüdi KÕIKE. Muidugi peale huvitavate kaupade, leidus seal väga huvitavaid indiviide. Nägin seniilsuse käes kannatavat moslemi naist, keda pojapoeg nagu väikest last ringi pidi sõidutama ja asju nina ette toppima, mis iseenesest oli üllatav, sest naised üldjuhul seal on madalamad kui muru, aga ju siis vanaduses on paremad päevad. Siis oli seal ohtralt väikseid pilusilmi, kes rahva seas märkamatult ringi vudisid. Ühed väga erksad Türgi kaupmehed panid väikseid lapsi nutma, kui oma kauba reklaamimisel väga lärmakaks läksid. Varsti võtan turulkäigu päris ise ette ja siis peaks nalja saama. Kontingent on seal hoopis teine, kui meie linnaosas.
Järgmisel hommikul umbes 9 ajal alustasime sõitu Tilburgi, mis asub Rotterdamist läbi sõites umbes 100km meist lõunas. Eleonoral toimus seal uisuvõistlus.

Jõudnud kohale, sättisime ennast mugavalt kohvikusse istuma. Läbi klaasi sai võistlust jälgida. Vahepeal jäin omaette ja siis istus keegi võõras meesterahvas mu kõrvale. Mingi hetk hakkas minuga midagi hollandi keeles rääkima. Palusin inglise keeles korrata ja juba me rääkisimegi maast, ilmast. Jutu sees mainis ta, et naine on tal uisutamisega seotud ja seepärast otsustas sel laupäeval temaga kaasa sõita, mida ta muidu kunagi ei tee. Pärast Külli seletas mulle, et tegemist oli Hollandi uisuliidu presidendi mehega. Mina ikka oskan.
Peale võistlust tutvusime Tilburgiga, mis on umbes sama suur kui Tartu.
Koju naastes sõitsime mööda ka Haagi tribunalist, kus hoiti Slobodan Miloševic´i . Kole koht

Täna otsustasin natuke kauem magada ehk siis lausa kümneni. Jah, olen ennast siin parandanud. Mõnikord olen juba kell 8 silma looja lasknud. Pool päeva pikutasin ja lugesin. Umbes 2 ajal ei suutnud enam toas istuda, sest päike paistis ja ilm oli maruilus. Otsustasime Eleonoraga mere äärde minna. Meri asub meist umbes 15minutilise jalutuskäigu kaugusel.

Homme hakkab jälle raske töönädal, aga kui miskit head ja huvitavat jälle juhtub, annan kindlasti teada!

11.-12. jaanuar / Saabumine

Kell on kohaliku aja järgi 22:34. Istun. Mõtlen.
Kaks päeva ja muljeid lõputult. Hakkan siis päris algusest pihta.
11. jaanuari varahommikul kell 4:50 helises mu telefon kolmandat korda. Isegi nii tähtis asi ei seganud mu und. Kui lõpuks üles sain, oli isa juba eelnevalt tellitud "härjasilmad" serveerinud. John oli samuti meil ja ärkas ka vaikselt diivanilt, kuhu ta õhtul magama oli jäänud. Kui söök söödud, viskasin veel viimased asjad kohvrisse. Siis mõtlesime igaks juhuks pagasi üle kaaluda. "See on raudselt vale kaal. Kaalu patareid hakkavad läbi minema," arvasin mina, kui kohvri kaaluks isa süles tuli 23,4 kg. Viimasel ajal ongi teine kuidagi palju näidanud. Isa ütles selle peale, et mul hakkavad naiselikud vormid hoopis tekkima. Kati on minu poolel ja kinnitab samuti, et patareid on ammu läbi. Nüüd võin kindel olla, sest lennujaamas kaalus kohver imekombel vaid 11,6 kg.
Lennujaamas valdasid mind erinevad tunded. Johni kallistades nagu ei osanudki midagi tarka öelda. "Noh tsau siis. Ole tubli," podisesin vist vaikselt. Ema loobus üldse lennujaama tulemast. Eks ta on mul õrn kah.
Turvakontrollist läbi minnes ei teinud väravad jälle piuksugi, 14. kord sedasi. Astusin võiks öelda väga rõõmsalt oma saatusele vastu. Hea ärevus oli sees. See on mul siiamaani. Loodan, et ikka 6 kuu pärast jõuab asi kohale.
Urmo(pereisa) ootas mind juba sees. Istusime ja vahetasime muljeid. Tuli välja, et mõlemad olime alles 2 aeg magama saanud ja väsimus oli mõlemal. Otsustasime kohvi mitte juua, et lennu ajal silm looja lasta.
Nii kange närviga ma siiski ei ole. Õhku tõustes tuli vähemalt nii palju ärevust sisse, et magama ei saanud jääda. 6:40 Eesti aja järgi startisime ja 9:20 maandusime. Hollandis oli kell 8:20.
Istusime kohvikusse maha ja ootasime Küllit.
Sõit Amsterdamist Haagi kestis päris kaua. Hommikused ummikud isegi neljarealisel kiirteel on vältimatud. 50km vahemaal ei olnud ühtegi lõiku, mis oleks olnud asustamata. Holland on üks tihedamini asustatud piirkondi maailmas. Pole platsi, mida inimkäsi pole puudutanud.




Kui kohale jõudsime, panime asjad ära, sõime kõhud täis ja siis läksin, magasin ennast korralikult välja. Varsti tulid Eleonora ja Esteé(lapsed) koju. Tüdrukud olid suures ärevuses nagu minagi. Õhtu oli tore ja lõppes uhke õhtusöögiga.
Tänane päev möödus samuti väga hästi. Kolme ajal viisin Esteé kunglikku konservatooriumi klaveritundi. Ise käisin samal ajal Haagi uudistamas. Tutvusin kohviautomaadi juures ka ühe sõbraliku Austria noormehega, kes kinnitas mulle, et automaadile võib oma raha usaldada.
Peale tundi sõitsime trammiga koju tagasi. Esteé pidi mind juhendama ja see oli päris naljakas. Koju jõudsime, siis olime mõlemad päris läbi ligunenud, kuna mina olin varem kindel, et kaasa peaks võtma vaid ühe vihmavarju. Esteé, kes on pisikepisike, jäi muudkui maha või keksis ette. Ühesõnaga tempod ei sobinud ja lõpuks leppisin faktiga, et kuivaks ei jää meist kumbki. Õhtul tegi Urmo imehead pastat. Söögid on siin maruhead. Kitsejuust on mulle väga maitsema hakanud. Ema tõi ka kunagi Prantsusmaalt, aga läks kotis halvaks ja tekitas kerge trauma. Õnneks sain nüüd lõpuks üle sellest. Homme peaks jällegi tulema tihe päev. Eks ma siis kirjutan jälle !

Tere.
Ma olen veendunud

Roone Roost "mis sul Viga on."

"Kuidas mulle meeldib elu defineerida..

Bill Hicks pani kunagi sõnadesse mõttetera, mida mina olen õigeks pidanud juba enne selle teadasaamist täpselt sellisel kujul, kuid see ei ole oluline. Tähtis on see, et ka sina selle endale meelde tuletaksid.

Maailm on nagu sõit lõbustuspargis: kui sa otsustad sellele sõidule minna, siis sa arvad, et see on päris, sest nii võimsad on meie mõistus ja meeled. See sõit on väga kiire, see käib üles ja alla, sellel on palju tulesid, kellasid ja vilesid ja see on väga vali. Ja see on lõbus... mõnda aega. Mõned inimesed on olnud sellel sõidul juba pikka aega ja nad hakkavad küsimuse alla seadma seda, kas see on ikka ainult sõit või on see päris... Teistel inimestel on see meeles püsinud - nad tulevad tagasi ja ütlevad :"Hei!Ära muretse, ära karda kunagi, sest see on lihtsalt sõit...". Ja mida meie teeme? Me lööme need inimesed maha... "Pange tal suu kinni! Pange tal suu kinni! Ma olen sellesse sõitu palju investeerinud, vaadake mu suurt pangakontot, vaadake mu murekortse, vaadake mu perekonda ja kõiki neid asju, mis mul on... see peab olema päris..." Aga sellest pole hullu, sest see on lihtsalt sõit. Aga millegipärast me alati lööme need head vennad maha, kes meile seda ütelda tahavad ja laseme deemonitel amokkki joosta. Aga see on lihtsalt sõit ja me saame seda muuta igal hetkel, kui me tahame... See on lihtsalt valik nüüd ja praegu, valik hirmu ja ... vahel. Ära unusta kunagi, et see on lihtsalt sõit. "


Roone kirjutab, et ta ei ole idealist, natsionalist, kommunist, fašist, tankist, sadist, massohist, patsifist, anarhist ega aktivist. Ta on see, kes ta on... kõrvalseisja.
Läksin eile õhtul raamatukokku ja midagi mõtlemata krabasin selle ema laua pealt kaasa. Hommikuks oli see mul läbi. Värskendav, absoluutselt. Näha meie ühiskonda kriitilise, aga objektiivse kõrvalseisja silme läbi. Viis pluss

Inimesed vajavad julgust, et leppida vähema armastusega, kui nad soovivad, sest armastusest ei piisa neile kunagi. Nad vajavad julgust, et otsida ilu sealt, kus nende instinkt näeb ainult hirmuäratavat võõrandumist, nad vajavad julgust, et leppida sellega, et isegi paradiis ei paku neile mingeid garantiisid, mingit turvalisust ega väljavaateid eluks






kogu oma imaluses on see lugu siiski.. täiesti õige

http://www.youtube.com/watch?v=UgAFcvIw8J4