11.-12. jaanuar / Saabumine

Kell on kohaliku aja järgi 22:34. Istun. Mõtlen.
Kaks päeva ja muljeid lõputult. Hakkan siis päris algusest pihta.
11. jaanuari varahommikul kell 4:50 helises mu telefon kolmandat korda. Isegi nii tähtis asi ei seganud mu und. Kui lõpuks üles sain, oli isa juba eelnevalt tellitud "härjasilmad" serveerinud. John oli samuti meil ja ärkas ka vaikselt diivanilt, kuhu ta õhtul magama oli jäänud. Kui söök söödud, viskasin veel viimased asjad kohvrisse. Siis mõtlesime igaks juhuks pagasi üle kaaluda. "See on raudselt vale kaal. Kaalu patareid hakkavad läbi minema," arvasin mina, kui kohvri kaaluks isa süles tuli 23,4 kg. Viimasel ajal ongi teine kuidagi palju näidanud. Isa ütles selle peale, et mul hakkavad naiselikud vormid hoopis tekkima. Kati on minu poolel ja kinnitab samuti, et patareid on ammu läbi. Nüüd võin kindel olla, sest lennujaamas kaalus kohver imekombel vaid 11,6 kg.
Lennujaamas valdasid mind erinevad tunded. Johni kallistades nagu ei osanudki midagi tarka öelda. "Noh tsau siis. Ole tubli," podisesin vist vaikselt. Ema loobus üldse lennujaama tulemast. Eks ta on mul õrn kah.
Turvakontrollist läbi minnes ei teinud väravad jälle piuksugi, 14. kord sedasi. Astusin võiks öelda väga rõõmsalt oma saatusele vastu. Hea ärevus oli sees. See on mul siiamaani. Loodan, et ikka 6 kuu pärast jõuab asi kohale.
Urmo(pereisa) ootas mind juba sees. Istusime ja vahetasime muljeid. Tuli välja, et mõlemad olime alles 2 aeg magama saanud ja väsimus oli mõlemal. Otsustasime kohvi mitte juua, et lennu ajal silm looja lasta.
Nii kange närviga ma siiski ei ole. Õhku tõustes tuli vähemalt nii palju ärevust sisse, et magama ei saanud jääda. 6:40 Eesti aja järgi startisime ja 9:20 maandusime. Hollandis oli kell 8:20.
Istusime kohvikusse maha ja ootasime Küllit.
Sõit Amsterdamist Haagi kestis päris kaua. Hommikused ummikud isegi neljarealisel kiirteel on vältimatud. 50km vahemaal ei olnud ühtegi lõiku, mis oleks olnud asustamata. Holland on üks tihedamini asustatud piirkondi maailmas. Pole platsi, mida inimkäsi pole puudutanud.




Kui kohale jõudsime, panime asjad ära, sõime kõhud täis ja siis läksin, magasin ennast korralikult välja. Varsti tulid Eleonora ja Esteé(lapsed) koju. Tüdrukud olid suures ärevuses nagu minagi. Õhtu oli tore ja lõppes uhke õhtusöögiga.
Tänane päev möödus samuti väga hästi. Kolme ajal viisin Esteé kunglikku konservatooriumi klaveritundi. Ise käisin samal ajal Haagi uudistamas. Tutvusin kohviautomaadi juures ka ühe sõbraliku Austria noormehega, kes kinnitas mulle, et automaadile võib oma raha usaldada.
Peale tundi sõitsime trammiga koju tagasi. Esteé pidi mind juhendama ja see oli päris naljakas. Koju jõudsime, siis olime mõlemad päris läbi ligunenud, kuna mina olin varem kindel, et kaasa peaks võtma vaid ühe vihmavarju. Esteé, kes on pisikepisike, jäi muudkui maha või keksis ette. Ühesõnaga tempod ei sobinud ja lõpuks leppisin faktiga, et kuivaks ei jää meist kumbki. Õhtul tegi Urmo imehead pastat. Söögid on siin maruhead. Kitsejuust on mulle väga maitsema hakanud. Ema tõi ka kunagi Prantsusmaalt, aga läks kotis halvaks ja tekitas kerge trauma. Õnneks sain nüüd lõpuks üle sellest. Homme peaks jällegi tulema tihe päev. Eks ma siis kirjutan jälle !