Tervisi soojalt maalt!

Holland on soe. Täna ilm.ee´st lumiseid kodumaa linnu vaadates, võttis mul tibutagi nahale. Meil oli täna 12 kraadi sooja. Võiks arvata, et hollandlased hakkavad hommepäev talvekasukaid põletama.
Eleonoraga täna jalutamas käies, nägime mitut inimest päris t-särgi väel ja isegi keegi kuri peremees oli oma karvutu sfinksi kiisu päikese kätte toonud.
Viin teid siis kurssi viimaste sündmustega. Reedel sain näha, kui kirev see seltskond siin Haagis tõepoolest on. Urmo viis mu kohalikule turule, kus müüdi KÕIKE. Muidugi peale huvitavate kaupade, leidus seal väga huvitavaid indiviide. Nägin seniilsuse käes kannatavat moslemi naist, keda pojapoeg nagu väikest last ringi pidi sõidutama ja asju nina ette toppima, mis iseenesest oli üllatav, sest naised üldjuhul seal on madalamad kui muru, aga ju siis vanaduses on paremad päevad. Siis oli seal ohtralt väikseid pilusilmi, kes rahva seas märkamatult ringi vudisid. Ühed väga erksad Türgi kaupmehed panid väikseid lapsi nutma, kui oma kauba reklaamimisel väga lärmakaks läksid. Varsti võtan turulkäigu päris ise ette ja siis peaks nalja saama. Kontingent on seal hoopis teine, kui meie linnaosas.
Järgmisel hommikul umbes 9 ajal alustasime sõitu Tilburgi, mis asub Rotterdamist läbi sõites umbes 100km meist lõunas. Eleonoral toimus seal uisuvõistlus.

Jõudnud kohale, sättisime ennast mugavalt kohvikusse istuma. Läbi klaasi sai võistlust jälgida. Vahepeal jäin omaette ja siis istus keegi võõras meesterahvas mu kõrvale. Mingi hetk hakkas minuga midagi hollandi keeles rääkima. Palusin inglise keeles korrata ja juba me rääkisimegi maast, ilmast. Jutu sees mainis ta, et naine on tal uisutamisega seotud ja seepärast otsustas sel laupäeval temaga kaasa sõita, mida ta muidu kunagi ei tee. Pärast Külli seletas mulle, et tegemist oli Hollandi uisuliidu presidendi mehega. Mina ikka oskan.
Peale võistlust tutvusime Tilburgiga, mis on umbes sama suur kui Tartu.
Koju naastes sõitsime mööda ka Haagi tribunalist, kus hoiti Slobodan Miloševic´i . Kole koht

Täna otsustasin natuke kauem magada ehk siis lausa kümneni. Jah, olen ennast siin parandanud. Mõnikord olen juba kell 8 silma looja lasknud. Pool päeva pikutasin ja lugesin. Umbes 2 ajal ei suutnud enam toas istuda, sest päike paistis ja ilm oli maruilus. Otsustasime Eleonoraga mere äärde minna. Meri asub meist umbes 15minutilise jalutuskäigu kaugusel.

Homme hakkab jälle raske töönädal, aga kui miskit head ja huvitavat jälle juhtub, annan kindlasti teada!

11.-12. jaanuar / Saabumine

Kell on kohaliku aja järgi 22:34. Istun. Mõtlen.
Kaks päeva ja muljeid lõputult. Hakkan siis päris algusest pihta.
11. jaanuari varahommikul kell 4:50 helises mu telefon kolmandat korda. Isegi nii tähtis asi ei seganud mu und. Kui lõpuks üles sain, oli isa juba eelnevalt tellitud "härjasilmad" serveerinud. John oli samuti meil ja ärkas ka vaikselt diivanilt, kuhu ta õhtul magama oli jäänud. Kui söök söödud, viskasin veel viimased asjad kohvrisse. Siis mõtlesime igaks juhuks pagasi üle kaaluda. "See on raudselt vale kaal. Kaalu patareid hakkavad läbi minema," arvasin mina, kui kohvri kaaluks isa süles tuli 23,4 kg. Viimasel ajal ongi teine kuidagi palju näidanud. Isa ütles selle peale, et mul hakkavad naiselikud vormid hoopis tekkima. Kati on minu poolel ja kinnitab samuti, et patareid on ammu läbi. Nüüd võin kindel olla, sest lennujaamas kaalus kohver imekombel vaid 11,6 kg.
Lennujaamas valdasid mind erinevad tunded. Johni kallistades nagu ei osanudki midagi tarka öelda. "Noh tsau siis. Ole tubli," podisesin vist vaikselt. Ema loobus üldse lennujaama tulemast. Eks ta on mul õrn kah.
Turvakontrollist läbi minnes ei teinud väravad jälle piuksugi, 14. kord sedasi. Astusin võiks öelda väga rõõmsalt oma saatusele vastu. Hea ärevus oli sees. See on mul siiamaani. Loodan, et ikka 6 kuu pärast jõuab asi kohale.
Urmo(pereisa) ootas mind juba sees. Istusime ja vahetasime muljeid. Tuli välja, et mõlemad olime alles 2 aeg magama saanud ja väsimus oli mõlemal. Otsustasime kohvi mitte juua, et lennu ajal silm looja lasta.
Nii kange närviga ma siiski ei ole. Õhku tõustes tuli vähemalt nii palju ärevust sisse, et magama ei saanud jääda. 6:40 Eesti aja järgi startisime ja 9:20 maandusime. Hollandis oli kell 8:20.
Istusime kohvikusse maha ja ootasime Küllit.
Sõit Amsterdamist Haagi kestis päris kaua. Hommikused ummikud isegi neljarealisel kiirteel on vältimatud. 50km vahemaal ei olnud ühtegi lõiku, mis oleks olnud asustamata. Holland on üks tihedamini asustatud piirkondi maailmas. Pole platsi, mida inimkäsi pole puudutanud.




Kui kohale jõudsime, panime asjad ära, sõime kõhud täis ja siis läksin, magasin ennast korralikult välja. Varsti tulid Eleonora ja Esteé(lapsed) koju. Tüdrukud olid suures ärevuses nagu minagi. Õhtu oli tore ja lõppes uhke õhtusöögiga.
Tänane päev möödus samuti väga hästi. Kolme ajal viisin Esteé kunglikku konservatooriumi klaveritundi. Ise käisin samal ajal Haagi uudistamas. Tutvusin kohviautomaadi juures ka ühe sõbraliku Austria noormehega, kes kinnitas mulle, et automaadile võib oma raha usaldada.
Peale tundi sõitsime trammiga koju tagasi. Esteé pidi mind juhendama ja see oli päris naljakas. Koju jõudsime, siis olime mõlemad päris läbi ligunenud, kuna mina olin varem kindel, et kaasa peaks võtma vaid ühe vihmavarju. Esteé, kes on pisikepisike, jäi muudkui maha või keksis ette. Ühesõnaga tempod ei sobinud ja lõpuks leppisin faktiga, et kuivaks ei jää meist kumbki. Õhtul tegi Urmo imehead pastat. Söögid on siin maruhead. Kitsejuust on mulle väga maitsema hakanud. Ema tõi ka kunagi Prantsusmaalt, aga läks kotis halvaks ja tekitas kerge trauma. Õnneks sain nüüd lõpuks üle sellest. Homme peaks jällegi tulema tihe päev. Eks ma siis kirjutan jälle !